Möödunud nädalavahetusel toimusid Eesti Astroloogide Liidu suvepäevad. Need on alati olnud minu jaoks palju enamat kui lihtsalt loengud või kohtumised. Kord aastas tekib võimalus võtta aeg maha ning veeta terve ööpäev inimeste keskel, kes mõtlevad sarnases rütmis. Arutame, vaidleme, jagame kogemusi, meenutame ning avastame koos uusi seoseid. Just sellistel hetkedel sünnivad sageli kõige väärtuslikumad taipamised. Sel korral tuli täiesti ootamatult jutuks minu teismeiga. Hakka

Mõeldes oma suguvõsale, meenub meile sageli mõni valus lugu, keeruline saatus või põlvest põlve kordunud muster. Räägime traumadest, lahendamata suhetest ja sellest, mida oleks justkui vaja tervendada. Kuid kas oleme sama palju mõelnud sellele, mida head on meie esivanemad meile edasi andnud? Just sellest küsimusest sündis meie ühine loeng „Suguvõsa kingitused“, mille viisime läbi koos oma õe Kaiga. Kuigi meie igapäevane töö on erinev – mina tegelen astroloogia ja sümbolite m

Mõni päev tagasi võtsin taas kätte Fritz Riemanni raamatu astroloogiast. Raamatu, mis on kirjutatud peaaegu viiskümmend aastat tagasi, kuid mille read mõjuvad tänases päevas hämmastavalt värskelt. Lugedes tabasin end korduvalt mõttelt, et võiksin nende lausete alla kirjutada ka täna. Mitte sellepärast, et ma sooviksin korrata kellegi teise mõtteid, vaid seetõttu, et neis peitub midagi ajatut. Riemann ei kirjuta astroloogist kui kõiketeadjast. Ta ei kirjuta astroloogist kui or

Täna hommikul vaatasin saadet „Prillitoos“, kus räägiti Eesti esimesest ooperist „Vikerlased“, mille lõi Evald Aav. Muigasin hetkeks endamisi, sest olles kunagi muusikakoolis õppinud, on see justkui teadmine, mida „teab une pealt“. Et jah — esimene Eesti ooper, Evald Aav, „Vikerlased“. Midagi tuttavat, kultuurimällu talletunut. Kuid ma taipasin äkki, et ma ei tea peaaegu midagi sellest inimesest endast. Tema hingest, elust, ega ka armastusest. Ja

Vahel mõtlen, milline oleks maailm siis, kui inimesed päriselt julgeksid ennast esikohale seada. Maailm, kus inimene ei ela pidevas tundes, et ta peab kedagi päästma, parandama või tõstma. Kus igaüks saab aru, et ka teisel inimesel on oma tee, oma kogemused ja oma aeg see kõik ära oodata. Sellises maailmas oleks võib-olla vähem väsimust. Inimesed ei kulutaks nii palju energiat sellele, et elada kellegi teise elu või oodata, et keegi teine nende elu ära parandaks. Nad kuulaksi

Pluuto Varjud ja Valgused: Rännak Muutuste Labürindis Pluuto, see salapärane alkeemik, kes keerab elu pahupidi, rebib lahti maskid ja...

Vana aasta õhtul, mil taevas säras nagu tuhanded kalliskivid, kogunesid seitse astroloogi iidse tamme alla, mille oksad ulatusid kuni...

01.märtsi hilisõhtul läheb Kuu Kaladesse ning sellel hetkel on väga palju planeete üksteisega ühenduses. Sellel hetkel on Eestis 10-st...

Kui tihti Sa kuuled või märkad, kuidas inimesed räägivad: “Minu naine, minu mees, minu auto” jne. Või pigem kuuled: “Kallis abikaasa,...

Kas Sa oled teadvustanud millise meeleoluga Sa hommikul ärkad? Milline on esimene tunne, esimene emotsioon? Milline on energiatase? Miks...

Miks me kannatame? – Sest me ei võta vastu. Kuidas me saame mitte vastu võtta, kui me oleme ise selle elu valinud? Kui me ise soovisime...

Mulle meeldib oma mõtteid kirja panna. Neid kirjutisi on aja jooksul kogunenud üpris palju. Kuna see on selle lehe esimene postitus, siis...