Kui minevik räägib tulevikuga – kuidas Uraani transiidid panid mind looma!

Möödunud nädalavahetusel toimusid Eesti Astroloogide Liidu suvepäevad. Need on alati olnud minu jaoks palju enamat kui lihtsalt loengud või kohtumised. Kord aastas tekib võimalus võtta aeg maha ning veeta terve ööpäev inimeste keskel, kes mõtlevad sarnases rütmis. Arutame, vaidleme, jagame kogemusi, meenutame ning avastame koos uusi seoseid.

Just sellistel hetkedel sünnivad sageli kõige väärtuslikumad taipamised.

Sel korral tuli täiesti ootamatult jutuks minu teismeiga. Hakkasin meenutama aega, mil olin 13–14-aastane. Olin just lõpetanud muusikakooli. Olin õppinud viis aastat klaverit ning kui kohustus lõpuks lõppes, juhtus midagi väga huvitavat.

Niipea kui sund kadus, hakkasin looma.

Ühe aasta jooksul sündis kümmekond minu enda kirjutatud lugu koos noodikirjaga. Ma ei õppinud enam kellegi teise muusikat – muusika hakkas tulema minu seest.

Hiljem sündis ka kolmehäälne laul Eestimaast. Oli veebruar 1987. Mõni kuu hiljem algas Eestis järjest tugevam ärkamisaeg ning sama aasta kevadel kõlas esmakordselt ETV-s ka Alo Mattiiseni kuulus isamaaline laul "Ei ole üksi ükski maa". Need sündmused ei ole omavahel põhjuslikult seotud, kuid tagasi vaadates on huvitav tajuda, kuidas isiklik looming ja ühiskonnas toimuvad protsessid võivad vahel liikuda samas rütmis.

Pärast suvepäevi vaatasin oma toonaseid transiite ning märkasin midagi, millele polnud varem erilist tähelepanu pööranud.

1984.–1985. aastal toimus minu elus transiitne Uraan sekstiilis sünni-Uraaniga. See on üks neist aspektidest, mida inimene kogeb tavaliselt ainult kaks korda elus – esimest korda umbes 14-aastaselt ja teist korda umbes 70.–71. eluaastal.

Kuid see ei olnud ainus oluline mõjutaja.

Samal ajal oli aktiivne ka transiitne Uraan sekstiilis minu sünni Põhjasõlmega – aspekt, mis räägib uutest kogemustest, inimestest ja huvidest, mis aitavad inimesel liikuda lähemale oma hinge teele ja elueesmärgile.

See pani mind taas mõtlema ühele olulisele tähelepanekule, mida oma töös astroloogina olen aastate jooksul ikka ja jälle märganud.

Elu suuremad pöördepunktid ei sünni enamasti üheainsa transiidi tulemusena. Kõige olulisemad sündmused toimuvad sageli mitme samaaegselt aktiveeruva, tugeva ja vahel ka haruldase astroloogilise aspekti koosmõjul. 

Üks aspekt võib avada ukse, teine annab julguse sealt sisse astuda ning kolmas näitab suunda. Just nende omavaheline kooskõla loobki hetki, mis jäävad meie eluloos tähisteks.

Astroloogia raamatud kirjeldavad Uraani ja Uraani sekstiili kui aega, mil noor inimene hakkab avastama oma iseseisvust ning kujundama arusaama sellest, kes ta tegelikult on. Mulle tundub aga, et selle aspekti tegelik sõnum on veel sügavam.

See ei küsi ainult:

„Kes ma olen?"

Ta küsib hoopis:

„Mis minus tahab vabaks saada?"

Tagasi vaadates mõistan, et minu puhul ei väljendunud see mässuna ega soovina reegleid rikkuda.

See väljendus loominguna.

Alles nüüd sain aru, kui sümboolne oli see lause, mis suvepäevadel iseenesest välja tuli:

„Nii, kui sundus kadus, hakkasin looma."

Kas pole mitte see Uraani kõige puhtam olemus?

Vabadus ei tähenda alati piiride lõhkumist. Vahel tähendab see lihtsalt seda, et sisemine anne saab lõpuks hingata.

Kui lisan siia juurde Uraani sekstiili Põhjasõlmega, muutub pilt veelgi terviklikumaks. Tol hetkel ei olnud ma muidugi teadlik, et need esimesed omaloodud viisid võiksid kuidagi minu tulevikku mõjutada. Ometi ütleb selle transiidi sümboolika midagi väga ilusat – vahel hakkame tegelema millegagi, mis ei tundu sel hetkel üldse seotud meie elukutse või elueesmärgiga, kuid aastakümneid hiljem mõistame, et just seal külvati esimesed seemned.

Täna tundub mulle, et ma ei õppinud tol ajal lihtsalt laule kirjutama.

Ma õppisin usaldama inspiratsiooni.

Võib-olla ongi see oskus saatnud mind kogu elu.

Kui olin teismeline, tõlkisin oma sisemaailma meloodiatesse.

Täna tõlgin ma seda planeetide keelde.

Väljendusvahend on muutunud, kuid protsess ise on jäänud samaks – märgata nähtamatut ning anda sellele vorm, mida ka teised saavad kogeda.

Huvitaval kombel olen jõudmas ka järgmise suure arengutsüklini. 21. mail 2027 toimub minu järgmine Põhjasõlme tagasitulek – üks elu olulisi teetähiseid, mis kutsub taas küsima, kuhu hing tegelikult liikuda soovib.

Võib-olla oligi see põhjus, miks mälestus neljateistaastasest tüdrukust nüüd uuesti pinnale tõusis.

Astroloogia õpetab, et minevik ei kao kunagi. Planeedid liiguvad spiraalina ning iga uus tsükkel kutsub meid tagasi mõne vana teema juurde – seekord aga suurema teadlikkusega.

Seetõttu tahaksin julgustada ka sind vaatama tagasi oma 13.–15. eluaastasse.

• Mis sind tol ajal päriselt köitis?

• Mille vastu tundsid huvi isegi siis, kui keegi sind selleks ei sundinud?

• Millal tundsid esimest korda, et tahtsid midagi teha omal moel?

• Millised unistused või anded sündisid just siis?

Võib juhtuda, et vastus, mida otsid oma tuleviku kohta, peitub hoopis selles noores inimeses, kes sa kunagi olid.

Ja kui oled jõudmas mõne suurema astroloogilise tsüklini – olgu selleks Põhjasõlme tagasitulek, Saturni tagasitulek või mõni muu oluline transiit –, tasub vahel vaadata mitte ainult seda, mis on ees, vaid ka seda, millal need samad seemned esimest korda sinu ellu külvati.

Astroloogia ei näita meile ainult seda, mis tuleb.

Ta aitab meenutada seda, kes me oleme alati olnud.

13.07.2026 Vääna-Jõesuu

Kui soovid minu loominguga tutvuda, siis siin kaks varianti:

Minu esimen laul sügis 1985: “HIngelaul” https://on.soundcloud.com/ZQl8TIn77gRGwMNQJ4

Isamaaline laul, veebruar 1987: “Eestimaa”

https://on.soundcloud.com/jdYf90jNTtMRy9xevD