Helilooja ja hääl. Evald Aav ja "Vikerlased"

Täna hommikul vaatasin saadet „Prillitoos“, kus räägiti Eesti esimesest ooperist „Vikerlased“, mille lõi Evald Aav.

Muigasin hetkeks endamisi, sest olles kunagi muusikakoolis õppinud, on see justkui teadmine, mida „teab une pealt“. Et jah — esimene Eesti ooper, Evald Aav, „Vikerlased“. Midagi tuttavat, kultuurimällu talletunut.

Kuid ma taipasin äkki, et ma ei tea peaaegu midagi sellest inimesest endast. Tema hingest, elust, ega ka armastusest.

Ja siis hakkasin otsima.

Saates näidati ka kaadreid 1991. aastast, kus Rootsis elanud Ida Aav-Loo — Evaldi kunagine abikaasa — kohtus Estonia teatrirahvaga, kes olid sinna esinema sõitnud. Midagi selles hetkes puudutas mind väga sügavalt. Aeg oli möödunud. Elud olid möödunud. Kuid üks loominguline niit oli jäänud alles.

Ja sealt hakkas hargnema lugu, mis rabas mind täielikult.

Evald Aav sündis vana kalendri järgi 22. veebruaril 1900 ehk uue järgi 7. märtsil — Kalade märgis. Ida sündis 19. juunil 1901 Narvas ning kõik minus ütleb, et temas oli väga tugev Kaksikute energia.

Ja korraga muutus nende lugu minu jaoks astroloogiliselt selgeks.

Kalad ja Kaksikud.

Neptuun ja Merkuur.

Helilooja ja hääl.

Kalade energia loob tunnet, atmosfääri, igatsust, midagi nähtamatut ja hingelist. Kalad ei loo ainult muusikat — nad loovad seisundeid. Nad puudutavad midagi inimese sees, mida ei saa lõpuni sõnadesse panna.

Kaksikud aga annavad hääle. Liikumise ja kerguse - õhu, sõna ja heli voolamise. Pole juhus, et Ida oli sopran. Kaksikute energia on alati seotud hingamise, kõla, väljenduse ja lavalise liikuvusega.

Ja seeejärel hakkasin ma tajuma, et võib-olla mõned hinged kohtuvadki mitte selleks, et jääda igaveseks kokku… vaid selleks, et luua koos midagi, mis peab sündima.

Nad abiellusid 1926. aastal.1928. aastal sündis „Vikerlaste“ esietendus. See ei olnud ainult ooper. See oli nende ühine hingamine. Evald lõi selle maailma. Ida andis sellele hääle.

Ja siis tuli 1937. aasta. Nende lahutus.

Kui ma seda kuupäeva nägin, käis mul sõna otseses mõttes jõnks seest läbi sest 37. eluaasta paiku toimub inimese elus astroloogiliselt väga oluline hetk — Põhjasõlme teine tagasitulek.

See ei ole lihtsalt järjekordne tsükkel. See on hetk, kus hing küsib väga ausalt:

Kas ma käin oma õiget rada?

Selle perioodi ajal lagunevad sageli suhted, identiteedid ja elustruktuurid, mis enam inimese sisemise arenguga kokku ei kõla. Väga paljud inimesed lahutavad just sel ajal. Ka mina lahutasin oma esimese pika suhte sellel perioodil.

Ja äkki tundus nende lugu mulle korraga nii inimlik ja nii tuttav.

Mõned suhted ei tule meie ellu selleks, et kesta kogu elu. Mõned suhted tulevad selleks, et avada meis mingi uks. Luua midagi. Sünnitada midagi maailma.

Ja kui see on tehtud, hakkavad hinged liikuma edasi erinevates suundades.

Mind puudutas sügavalt ka teadmine, et Evald Aav suri vaid kaks aastat pärast lahutust — 39-aastaselt. Ning enne surma ütles ta: „Mul on kahju, et olen saanud oma rahvale nii vähe kirjutada.“

Kui kaladelikult kurb ja ilus lause see on.

Aga võib-olla hinged ei mõõda elu aastates. Võib-olla nad mõõdavad seda selles, kas midagi tõelist jõudis läbi nende maailma sündida.

Ja sündis küll. Sest peaaegu sada aastat hiljem räägime me ikka veel „Vikerlastest“. Ja võib-olla mitte ainult ooperist endast, vaid sellest nähtamatust hingelisest leegist, millest see sündis.

Põhjasõlme tagasitulek toimub iga inimese elus ca iga 18,6 aasta tagant (19, 37, 55, 74 ja 93). See aeg on alati mingis mõttes märgiline ning tagantjärgi seostatav mingi suurema muutuse või nihkega.

Astroloog Lea Adrikorn-Pruul

Vääna-Jõesuus, 17.05.2026