Väliselt vabad, sisemiselt aheldatud. Inimese vabaduse ilussioon

Inimene sünnib avatud maailma. Tal on hääl, unenäod, loovus, soov tunda ja liikuda. Ent juba varakult hakkab midagi tasahilju hääbuma. Mitte seepärast, et elu oleks piiratud, meile õpetatakse, et valik ei ole meie oma. Öeldakse, et „elul on oma reeglid“, „nii lihtsalt on“, „seda ootab su pere, rahvas, suguvõsa“. Ja nii me annamegi ära oma väe — mitte ühel hetkel, vaid igal päeval natuke.

Väikeses mereäärses külas sünnib laps, kellele öeldakse: „Meil ollakse kalurid. Valik on kas võrk või tühjad käed.“ Nii saab unistusest kohustus. Mängust saab töö. Hingest saab roll. Laps õpib kiiresti, et võrreldes naabriga tuleb alati olla parem, vastasel juhul oled „kaotaja“. Ja just seal, kus oleks võinud alata sisemine vabadus, sündis hoopis lõputu võrdlemine, hirm ja kohanemine.

Nii kaobki kontakt iseendaga.

Vabaduse illusioon.

Paljud meie esivanemad ei saanud valida. Elu tingimused olid karmid, elatusvõimalused piiratud. Ja isegi kui hinge sees sosistas midagi muud, surus reaalsus selle maha. Paratamatusest sai mustrina edasi kanduv vaikne käsulaud – „see on ainus võimalik tee“. See muster on meis endiselt alles. Me teeme „mida peab tegema“, unustades küsida, kas see on päriselt ka minu tee?

Võrdlemine – vaimu vaikne mürgitaja.

Kui inimene lakkab olemast enda kompassi järgi elav olend ja hakkab end mõõtma teiste järgi, kaotab ta ühenduse oma sisemise tuumaga. Võrdlemine ei ärgita loovust ega too selgust – see halvab. Ja mis kõige iroonilisem: inimene, kes vaatab pidevalt teise suunda, ei märka, et temalgi on uks, mille võti on juba pihus.

Võimalused on olemas – aga kas me kasutame neid?

Tänapäeva maailm pakub tohutult rohkem vabadust kui kunagi varem. Inimesel on võimalik vahetada elukohta, tööd, eluviisi, mõtteviisi. Aga kas me kasutame seda võimalust? Või on uue maailma võimalused saanud lihtsalt uueks maskiks vanade hirmude ees?

Me kardame eksida. Me kardame olla „valed“. Me kardame teha teisiti. Ja kõige rohkem – me kardame vastutada omaenda elu eest. Sest kui ma päriselt valin, siis ei saa ma enam süüdistada kedagi teist.

Vägi ei kao kuhugi – me lihtsalt ei kasuta seda.

Tõde on, et oma väge ei saa päriselt ära anda. See jääb ootama. Ootama hetke, mil inimene on valmis kuulama. Valmis tunnetama. Ja valmis ütlema: „See on minu elu. Ma valin.“

Kui me astume kasvõi ühe sammu iseenda poole, hakkab maailm avanema. Mitte väliselt, vaid sisemiselt. Ja seal, sisemise selguse juures, ei ole vaja kellegi teise luba.

Saturni retrograad: aeg ärgata ja võtta vastutus.

Saturn, see suur õpetaja, on taas tagasiteel taevas – retrograadis. See ei ole karistus, vaid kutse. Kutse vaadata ausalt otsa oma valikutele, kohustustele ja piirangutele.

Saturn küsib:

Kas see, mida sa teed, on kooskõlas su sisemise tõega?

Kas sa vastutad oma elu eest või elad endiselt kellegi teise unistust?

Nii kaua, kui me ei võta vastutust oma õnne eest, ei juhtugi midagi. Mitte ükski planeet, õpetus ega juhendaja ei saa meie eest astuda seda sisemist sammu. Saturni retrograad ütleb meile ausalt ja selgelt: „Kasva. Küpse. Seisa enda eest. Vastasel juhul kordub kõik.“

Lõppmõte

Tänane maailm ei vaja enam kuulekust. Ta vajab ärkvel hinge. Inimest, kes on kontaktis oma sisemise tõega. Inimest, kes ei ela võrdlemise, vaid kuulamise järgi. Meil on vabadus. Kas kasutame seda või mitte – see on meie otsus. See on meie vastutus.

Ole Ise Oma Elu Looja!

Armastusega Lea