Suur mutatsioon ja aeglaste planeetide kõrgsageduslik laine (sügav üleminek 1842–2040)

On hetki ajaloos, mis ei kuulu ainult ühe põlvkonna kogemusse. On perioode, kus aeg ise näib end ümber pööravat, raputades maha vana tolmu ja hingates sisse täiesti uue maailma õhku. 2020.–2040. aastad kuuluvad just sellesse kategooriasse — ajaruumi, kus mitme pika astroloogilise tsükli lõpmatud spiraalid tõusevad korraga pinnale.

Just nüüd, meie silme all, lähenevad Jupiter ja Saturn uuele “kuninglikule konjunktsioonile”, mis toimub 31. oktoobril 2040 Kaalude märgis. Sellised konjunktsioonid ei ole lihtsalt taevased sündmused — need on tsivilisatsiooni hingetõmbed. Ja see hingetõmme ütleb: ajastu, mis algas 1842. aastal, on oma lõpuaastates.

Jaanuaris 1842, kui Jupiter ja Saturn kohtusid 8°55' Kaljukitses, pandi alus tööstuslikule-modernsele maailmakorrale. Kaljukits ehitas süsteeme, korjas kokku kapitali, lõi hierarhiaid ja pani paika maailma, mille tuumaks sai kontroll, kord ja materiaalne tõhusus. See oli ajastu, mis rajas vundamendi kõigele, mida me täna normaalsuseks nimetame.

Kõik see hakkab nüüd vaikselt sulama. Mitte üleöö, vaid nii, nagu jää hakkab esimeste päikesekiirte käes pragunema. 2040. aasta sügis lõpetab Kaljukitse ajastu ja avab ukse täiesti uuele maailmale — Kaalude maailmale.

Kaalud ei ehita müüre ega hierarhiaid. Kaalud otsivad tasakaalu, õiglust, suhteid, arvestamist, diplomaatilist ruumi ja harmooniat. Uus 200-aastane tsükkel, mis algab Jupiteri ja Saturni kohtumisega 17°55' Kaaludes, ei loo naiivset “rahumaailma”, vaid annab tsivilisatsioonile uue põhimõtte: koostöö on tugevam kui kontroll, tasakaal on mõjusam kui hirm, ja õiglus loob püsivama korra kui sunnimehhanismid. See on ajastu, kus detsentraliseeritud süsteemid, partnerlusmudelid ja uued eetika- ja õigusevormid saavad kõige tulevase aluseks.

Ent enne, kui saab sündida uus, peab vana lahustuma. Ja see lahustumine ongi see, mida me kogeme aastatel 2023–2026. Nendesse aastatesse koondub kolme aeglase planeedi — Pluuto, Neptuuni ja Uraani — märgivahetus. Need planeedid on astroloogias tuntud kui “tsivilisatsiooni ümberhäälestajad”, ja kui nad korraga uusi märke läbivad, sünnib ajastu, mida tunnetame nii psühholoogiliselt kui maailmapoliitiliselt värisevana.

Pluuto sisenemine Veevalajasse (2024–2044) lööb lahti uue innovatsioonilaine, kuid samal ajal lagundab vanad võimu- ja hierarhiakorraldused. Veevalaja ei tunnista sundi ega autoritaarsust — tema jaoks on vabadus loomulik seisund. See tähendab kõigi süsteemide uuendamist, mis on ehitatud kontrollile, ning uute ideede ja tehnoloogiliste paradigmade kiiret tõusu.

Neptuuni saabumine Jäära märki (2026–2039) on vähemalt sama sügav. Kui Neptuun astub Jäära laengusse, lahustuvad vanad vaimsed narratiivid, mis on kandnud kollektiivi läbi terve sajandi. Jäär tahab alustada. Neptuun tahab puhastada. Koos nad loovad olukorra, kus vana identiteet kaotab oma jõu ja sünnib midagi täiesti uut — meis kõigis.

Uraani liikumine Kaksikutesse (2025/2026–2033) lisab omakorda mõtlemise revolutsiooni. See on aeg, mil infotulv muutub mitte ainult kiiremaks, vaid ka kvalitatiivselt teistsuguseks. Me õpime teistmoodi, suhtleme teistmoodi, mõtleme teistmoodi. Vana kommunikatsioonimudel kaotab oma vormi. Inimkond häälestub ümber.

Nende kolme planeedi üheaegne muutus loob olukorra, kus ebateadlik meel saab kergesti ärevaks. See püüab klammerduda vana identiteedi, tuttavate harjumuste, turvalise süsteemi ja kontrolli illusiooni külge. Ta ei mõista, et need maailmad on oma töö ära teinud.

Teadlik meel aga lubab sellel minna. Ta laseb vana identiteedi õrnalt lahti, hingab läbi ebamäärasuse ja õpib nägema, kuhu energia tegelikult liigub. Ta ei näe kriisi — ta näeb uue maailma sündi.

Ajastud suubuvad üksteisesse nagu jõed. 1842–2040 on Kaljukitse ja Maa elemendi tsükkel. Aeg, mis on loonud tugevad ja massiivsed struktuurid.

2020–2040 on üleminekuperiood, kus õhumärkide loogika hakkas juba tasapisi võimust võtma. Jupiteri ja Saturni kohtumine 2020. aastal Veevalajas tõi esimesed suured märgid: infoühiskond, tehnoloogiline plahvatus, ideoloogiline polariseerumine ja vana süsteemi segadus.

Kõik see oli ettevalmistus. 31.oktoober 2040 on hetk, kus ajastu võtab uue hingetõmbe. Kaalud loovad maailma, mis ei seisa hierarhia tipul, vaid suhete tasakaalul. Kus jõud ei tule võimu tsentraliseerimisest, vaid partnerite vahelisest ruumist. Kus inimene, kogukond ja kollektiiv on tasakaalus, mitte võõrandunud.

Need, kes elavad ülemineku keskel, võivad tunda nii ärevust kui avardumist. Mõlemad on osa protsessist. Vanad struktuurid lagunevad — mitte selleks, et meid karistada, vaid selleks, et teha ruumi millelegi paremaks.

Sest üleminek ei ole midagi, mis tuleb “kord tulevikus”.

Üleminek toimub praegu.

Meie silme all.

Meie kehas.

Meie mõtlemises.

Meie kollektiivses südames.

Ja see on märk, et uus ajastu on juba alustanud oma esimest hingetõmmet.

Armastusega, Lea

27.11.2025, Vääna-Jõesuu