Marss Jääras - tegutsemine "uues kuues"

9. aprillil astub Marss Jäära märki ja sellega ei alga lihtsalt üks järjekordne transiit – see on nagu keegi keeraks korraga valguse põlema ruumis, kus sa oled harjunud hämaras liikuma. See ei ole pehme valgus. See on terav, paljastav ja aus. Midagi ei saa enam edasi lükata.

Marss Jääras ei ole energia, mida saab “natuke kasutada”. Ta kas haarab su kaasa või sa tunned, kuidas pinge kehas kasvab, sest midagi tahab liikuda, aga sa hoiad seda tagasi. See võib väljenduda väga lihtsates olukordades. Näiteks sa oled pikalt talunud olukorda tööl, kus keegi räägib sinust üle. Ja ühel hetkel – mitte plaanitult, mitte strateegiliselt – sa lihtsalt ütled: “Nii ei ole okei.” Mitte ilusti pakendatult. Vaid otse.

See on Marss Jääras.

See seis ei ole sotsiaalselt mugav. Siin on oluline mõista, mis või kas on tõeline.

Sama energia võib viia ka selleni, et keegi lahkub suhtest, mis on ammu sisemiselt läbi. Mitte pärast pikka analüüsi, vaid pärast üht hetke, kus keha ütleb: “Ma ei taha enam siin olla.” See on justkui selgus.

Aga siit algab selle perioodi keerukus või vastupidi, uus algus uues energias.

13. aprillil kohtub Marss Neptuuniga ja see on koht, kus see sirge, terav liikumine satub uttu. Kujuta ette inimest, kes on just otsustanud midagi muuta – töö, suhe, elukoht. Ja siis äkki tekib kahtlus. Mitte loogiline kahtlus, vaid tunne, et “äkki ma kujutan ette… äkki ma reageerin üle… äkki ma eksin”.

See on koht, kus inimesed teevad kaks tüüpilist liigutust.

Kas nad vajuvad tagasi vanasse – sest udu teeb nad ebakindlaks. Või nad teevad otsuse, mis põhineb illusioonil. Näiteks armuvad ideesse inimesest, mitte päris inimesse. Või usuvad lubadust, mis ei ole tegelikult reaalsusega kooskõlas.

Samas on siin ka kolmas võimalus, mida kasutatakse harvem - tegutseda, aga mitte pimedalt. Tunda ära, et “ma ei näe kõike selgelt, aga ma ei reeda ennast”. See on väga peen tasakaal. See ei ole ratsionaalne. See on sisemine kompass.

20. aprillil kohtub Marss Saturniga ja see on hetk, kus kõik, mis oli ebamäärane, saab vormi – või puruneb. See ei ole karistus, vaid reaalsus ja puhastumine.

Kui keegi on alustanud midagi emotsiooni pealt, ilma reaalse aluseta, siis siin tekib sein. Näiteks inimene, kes otsustab impulsiivselt töölt lahkuda, sest “ma tahan vabadust”, võib siin avastada, et vabadus tähendab ka arveid. Ja keegi ei maksa neid tema eest.

Kui aga keegi on teinud ausa otsuse, isegi kui see oli ebamugav, siis Saturn annab sellele jõu. See on nagu treening, kus lihas hakkab valutama, aga sa tead, et just see loob tugevuse.

See on koht, kus inimesed ütlevad: “See on liiga raske” või “ma jään siia ja teen selle ära”.

Ja kohe järgmisel päeval, 21. aprillil, kohtub Marss Merkuuriga. Ja siis see kõik saab hääle, uue sõnastuse.

Kui enne oli tunne ja surve, siis nüüd see tuleb välja sõnadena. Ja siin on see koht, kus võib juhtuda nii midagi väga vabastavat kui ka midagi väga lõhkuvat.

Näiteks keegi ütleb lõpuks välja midagi, mida ta on aastaid hoidnud. Mitte terapeudi kabinetis, vaid päriselt sellele inimesele, kellele see kuulub. Ja see võib muuta kogu suhte dünaamikat.

Aga sama lihtsalt võib see minna ka teise äärmusesse – öeldakse midagi hetkeemotsioonis, mida hiljem ei saa tagasi võtta. Marss ei filtreeri ja Merkuur kiirendab. See kombinatsioon ei ole diplomaatiline.

Selle kõige taustal on aga kaks väga huvitavat liini – Uraan ja Pluuto.

Marsi aspektid nende aeglaste planeetidega on harmoonilised. Need ei tekita otseseid konflikte. Aga nad avavad ukse.

Uraan annab hetked, kus inimene äkki näeb: “Ma ei pea seda vana mustrit enam kordama.” Näiteks keegi, kes on alati konfliktis kasutanud vaikimist, ütleb seekord midagi. Või vastupidi – keegi, kes on alati reageerinud plahvatuslikult, otsustab mitte reageerida.

Pluuto annab sügavuse. See ei ole lihtsalt käitumise muutus, vaid midagi nihkub sees. Näiteks inimene, kes on alati tundnud, et peab end tõestama, saab aru, et ta ei pea. Ja see ei ole mõte. See on kogemus.

Jäära Päikesega inimestele on see periood eriti otsene. See ei jää väliseks. See muudab tema identiteeti.

See võib olla aeg, kus nad muudavad midagi väga fundamentaalset – töö suunda, elukohta, suhet iseendaga. Aga see ei ole lihtsalt “uus algus”. See on koht, kus nad ei saa enam teeselda.

Kui nad on elanud viisil, mis ei ole nende jaoks tõene, siis see periood toob selle väga nähtavale. Mitte filosoofiliselt, vaid praktiliselt. Keha väsib. Motivatsioon kaob. Kannatus katkeb.

Ja samas, kui nad on olnud õigel teel, siis see periood annab neile tohutu jõu edasi minna.

Kokkuvõttes ei ole see aeg, kus küsida “mida ma peaksin tegema”. See on aeg, kus elu ise näitab, kus sa enam ei saa mitte teha.

See võib tulla läbi konflikti, läbi selguse, läbi väsimuse või läbi ootamatu julguse.

Aga see tuleb.

Ja kõige ausam küsimus selle perioodi jooksul ei ole “kas see on õige”, vaid:

kas see, mida ma praegu teen või ei tee, on päriselt mina – või lihtsalt harjumus, mida ma olen liiga kaua endas tagasi hoidnud.

Elagem julgelt!

Lea