Pluuto ja haavatud hing: sünnihetked pimeduses

Miks ma just praegu sellest kirjutan?

Viimane kuu loomine toimus Sõnni 8. kraadis, langedes täpselt Skorpioni tõusumärgile Eesti astroloogilises kaardis – ja ka minu enda tõusumärgile. Iga kord, kui taevas puudutab midagi sedavõrd isiklikku, toob elu ka mu teele inimesi, kelle lood peegeldavad neid teemasid. Ja kuna see puudutas ka mind, siis vaatan neid olukordi nüüd – erinevalt varasemast – vaatlejana. Ilma hirmu ja võitluseta. See on märk sellest, et inimene võib ühe elu jooksul läbida täieliku sisemise transformatsiooni.

See sõnum on kõigile, kellel on Päike, Kuu või tõusumärk Skorpionis või kelle sünnikaardis on rõhutatud 8. astroloogiline maja!

Ärge kunagi loobuge valguse nägemisest ega ka maailma pahupoolt eitamast. Laske see julgelt endast läbi ja sündige selles elus veel ja veel – iga kord uues, puhastunud kujul.

Pluuto - Meie sisemise alkeemia valvur

Pluuto on astroloogias justkui hinge kirurg – see, kes paljastab, lõikab lahti, puhastab ja lõpuks transformeerib. Tema mõju ei ole kerge ega mugav, kuid see on tõeline. Ta juhib meid läbi sisemiste allilmatsoonide, kus peituvad alateadvusse maetud hirmud, häbi, kaotus ja valu. Ja just seal, kus meie haavad tunduvad parandamatud, saab alata tõeline muutumine.

Olen aastaid elanud sügavas Pluuto mõjus – Skorpioni tõusumärk ja tugev 9. maja on mind noorest saati juhtinud sisemaailma võitlustesse. Aastaid arvasin, et pean oma varjudega pidevalt maadlema – eriti vanuses 16 kuni 45. Elu tundus justkui seeria testidest, katsumustest ja hingelistest lahingutest. Kuid ühel hetkel jõudsin äratundmisele: ma ei pea enam defineerima end läbi valu. Ma ei ole see valu. Tõeline tervenemine sai võimalikuks siis, kui lakkasin võitlemast ja lubasin endal näha – et minus on ka midagi valgustavat, elusat ja vaba.

Viimastel aastatel on minu juurde jõudnud mitmeid inimesi, kelle lugudes kõlab seesama Pluuto toon. Näiteks, inimene, kelle sünnikaardis Kuu ja Pluuto asuvad täpses ühenduses 12. majas, on aastaid kandnud endas intensiivseid emateemasid, pidevat sisemist pinget ja alateadlikku vajadust kontrollida. Pärast meie kohtumist hakkas ta esmakordselt tajuma, kui sügav ja võimas on tema sisemine jõud – mitte hirmu kaudu, vaid teadlikkuse kaudu.

Teine inimene oli aastaid elanud pideva kriisiohu ja füüsilise ohu keskel. Tema kaardis oli tugev rõhk 8. majal, mis peegeldas tema elu kui ellujäämiskunsti. Alles nüüd, enne 60. eluaasta saabumist, suutis ta öelda: „Surmamängud on jäänud minevikku.“ See lause kandis endas nii vabastust kui uut sündi.

Veel üks lugu räägib inimesest, kelle Skorpioni Kuu on teda saatnud kogu elu läbi tundelise intensiivsuse ja alateadliku isoleerituse. Täna, aastakümnete järel, hakkab ta vaikselt tundma, et ei pea enam jäägitult valvama oma haavu – võib lubada endal avaneda, usaldada.

Need lood on Pluuto lood. Need ei ole vaid kannatuse lood – need on taassünni lood.

Valu ei ole identiteet – see on tee

Pluuto ei paku kunagi kergeid vastuseid. Ta ei räägi meile, kui hästi meil läheb – ta näitab, kus oleme purunenud. Ja see pole karistus. See on kutse. Sest just seal, kus meis on mõra, võib valgus hakata sisse paistma.

Meis kõigis on kiusatus jääda oma valu sisse. Kui oleme elanud pikalt haavadega, võib neist saada omamoodi turvaline identiteet. Me harjume mõttega, et oleme „need, kellel on raske“, või „need, kelle elu on sügav, aga valus“. See samastumine võib hakata takistama tõelist tervenemist – me hakkame kartma, kes me oleksime ilma oma kannatuse loota.

Aga Pluuto ei taha, et me jääksime oma haavadesse kinni. Ta tahab, et me muutuksime. Et me võtaksime selle valu, töötleksime selle läbi ja laseksime sel saada väeks – mitte ahelaks.

Tõeline Pluuto töö ei tähenda seda, et me lükkame oma tumeduse kõrvale – see tähendab, et me integreerime selle. Me tunneme ära oma armid, aga ei lase neil enam juhtida. Me lubame endal tunda, näha, mõista – ja siis liikuda edasi. Ühe sammu võrra vabamana. Ühe kihina sügavamana.

Pluuto kink -  Sügavus, mida ei saa teeselda

Inimesed, kelle elus on Pluuto mõju tugev, omavad midagi väga erilist: nad on õppinud nägema elu nii, nagu seda ei õpeta ükski raamat ega seminar. Nad on elanud läbi hingepimeduse – ja tulnud teisele poole. Mitte võib-olla sirgelt, mitte puhtalt, aga elusalt. Ja see elusus on tarkus, mida ei saa teeselda.

Sellised inimesed näevad teiste haavade sisse. Nad ei põikle valu eest. Nad ei paku tühje lohutusi. Nende kaastunne pole pehme filtriga, vaid ehe. Ja just selliseid inimesi vajab maailm rohkem kui kunagi varem – neid, kes ei karda istuda pimeduses koos sinuga.

Pluuto hing ei ole elu ohver. Ta on valguse kandja – mitte sellepärast, et ta ei tea, mis on pimedus, vaid sellepärast, et ta on seal käinud ja ta oskab sind ka sealt välja tuua.

Sündige veel!  Igas elufaasis, igas murdepunktis! Iga kord puhtamalt, sügavamalt, ehtsamalt! Pluuto ei ole lõpp – ta on algus!

Armastusega

Lea Adrikorn-Pruul

astroloog