Pluuto Varjud ja Valgused: Rännak Muutuste Labürindis
Pluuto, see salapärane alkeemik, kes keerab elu pahupidi, rebib lahti maskid ja sunnib sügavuti vaatama. Minu rännak selle muutuste meistriga algas juba lapsepõlves, kui Pluuto transiidid jätsid minu ellu jälgi, mis alles aastate möödudes hakkasid oma tähendust avama.
Olin väike, viie-kuue aastane, kui kogesin esimest suurt kohtumist Pluutoga. Lasteaias juhtus raske õnnetus – peapõrutus, mis lõi mu maailmapildi hetkeks mustaks. Pluuto tantsis samal ajal minu Musta Kuu ja Uraaniga kümnendas majas. Saatusel oli oma plaan, kuigi ma ei saanud sellest veel aru.
Kolmandas klassis toimus koolivahetus. See polnud lihtsalt uus keskkond, vaid esimene kord, kui tajusin, et elu on pidevas muutumises. Pluuto liikus mu ükheteistkümnendasse majja ja hakkas lükkama mind uute inimeste, uute ideede ja uute perspektiivide poole.
Kui Pluuto sisenes kaheteistkümnendasse majja, muutus kõik. Olin 15-16-aastane, kui sukeldusin maailma, mis oli täis müsitikat, kunsti ja vaimsust. Kirjutasin muusikat, näitlesin, laulsin – elu oli sõnulseletamatu maagia. Aga samal ajal kaevasin oma sisemusse nii sügavale, et jõudsin paika, kus maailm kaotas mõtte. Siis tuli saatuslik hetk – 1991. aasta juunis, kui Pluuto tõusis mu Ascendendile Skorpionis. Autoavarii. Haigla. Esihambad poolikud. Aga kui ma hommikul haiglas ärkasin, oli esimene asi, mida ütlesin, irooniaga segunenud teadmine: "Ma ise tellisin selle endale."
See oli üleminek. Jätsin maha ennasthävitavad mustrid, hakkasin oma keha ja vaimuga koostööd tegema. Maailm muutus taas paigaks, kus oli rõõmu, kus lihtsad asjad kandsid väärtust.
Kui Pluuto kohtus minu Jupiteriga esimeses majas, tuli mu ellu mu esimene suur armastus. See oli 1995. aasta oktoober. Paralleelselt käis taustal Pluuto-Neptuuni tants, mis tõi kaasa lõbu, illusioone, vaimsust ja ka napsi. Oli kaotusi ja võite, unistusi ja pettumusi, ent kõik see oli osa teekonnast.
Kui Pluuto 2004-2005 teise majja sisenes, algas esimene suur väärtuste kriis. Kuigi suhe veel kestis, oli lahkuminek juba õhus. 2009. aastal, vahetult enne Pluuto transiiti mu Kaljukitse Kuule, toimuski lõplik läbimurre. Olin sunnitud seisma silmitsi tõsiasjaga: kas ma suudan materiaalselt ja emotsionaalselt ise hakkama saada? Vastus tuli kindlalt ja jõuliselt: jah. See oli elumuutev taipamine. Tegin kodus mastaapseid remonttöid ja lõpuks jõudsin kohta, mis oli turvaline, tasakaalus ja minu enda loodud.
Nüüd, kui Pluuto on endiselt mu teises majas, tean, et tema rännak minus kestab veel kaua. 2029. aastal liigub ta edasi kolmandasse majja, kus teda ootavad Marss ja Põhjasõlm Veevalajas. Mida see toob, ei tea veel keegi, aga üks on kindel: Pluuto ei jäta midagi poolikuks. Ta lõhub, ta ehitab, ta näitab tõde ja sunnib meid oma võimu tundma.
Ja mina? Ma olen valmis. Olen läbi Pluuto tulekahjude käinud ja tean, et kõik, mis laguneb, laguneb selleks, et teha ruumi millelegi väärtuslikumale. See on teekond, mida ma ei vahetaks millegi vastu.
Ole Ise Oma Elu Looja!
Lea
23.02.2025
Comments