Ema, Kuu ja meie nähtamatu pärand - jungiaanlil pilk sünnikaardile
Miks on ema mõju meie elus nii sügav – isegi siis, kui oleme juba ammu täiskasvanud?
Miks kordame vahel oma ema või perekonna mustreid, kuigi oleme endale lubanud, et meie teeme teisiti? Ja miks võib mõni lapsepõlves kogetud tunne, puudujääk või ootus mõjutada meie suhteid, kodu, turvatunnet ja valikuid veel aastakümneid hiljem?
Just nende küsimuste ümber keerles minu loeng „Jungiaanlik emakompleks ja astroloogia“.
Jung ja emakompleks
Carl Gustav Jungi käsitluses ei tähenda kompleks midagi „halba“ ega diagnoosi. Kompleks on justkui psüühiline sõlm – kogum mälestusi, tundeid, uskumusi ja reaktsioone, mis on kujunenud meie kogemuste kaudu.
Üks sügavamaid neist on emakompleks.
See ei räägi ainult meie päris emast. Jungiaanlikus mõttes puudutab ema-arhetüüp kogu meie kogemust hoidmisest, turvalisusest, kuulumisest, toitmisest ja vastuvõtmisest. Aga ka sellest, mis juhtub siis, kui hoidmist oli liiga vähe – või hoopis liiga palju.
Ema võib olla armastav ja toetav, kuid ka muretsev, kontrolliv, ohverdav, eemalolev või emotsionaalselt kättesaamatu. Sageli on ta kõike seda erinevatel hetkedel.
Ja veel olulisem – ka meie ema kandis endas oma ema lugu.
Nii hakkabki avanema perekonna nähtamatu pärand.
Astroloogias räägib sellest kõigepealt Kuu
Kui vaadata sama teemat astroloogilise sünnikaardi kaudu, jõuame üsna loomulikult Kuuni.
Kuu kirjeldab meie emotsionaalset mälu ja turvatunnet. Seda, mida vajame, et tunneksime end hoituna. Seda, kuidas reageerime instinktiivselt, enne kui mõistus jõuab olukorda analüüsida.
Seetõttu ei vaata ma emakompleksi uurides ainult seda, millises märgis on Kuu.
Oluline on kogu lugu:
Kuu märk → Kuu maja → Kuu valitseja → Kuu aspektid → IC ja 4. maja → IC valitseja → perekonna pärand.
Näiteks Kaljukitse Kuu ei tähenda lihtsalt „ranget ema“ ja Veevalaja Kuu „külma ema“. Selline tõlgendus oleks liiga lihtne.
Kaljukitse Kuu võib rääkida varasest vastutuse võtmisest ja vajadusest olla tubli, kuid küpses väljenduses ka erakordsest sisemisest tugevusest ja võimest teisi päriselt kanda.
Veevalaja Kuu võib kogeda vajadust emotsionaalse vabaduse ja distantsi järele, kuid küpses vormis anda inimesele võime armastada teist ilma teda omamata.
Igas sümbolis on olemas nii vari kui ka kingitus.
IC – kust ma tulen?
Kui Kuu räägib meie emotsionaalsest mälust, siis IC ja 4. maja viivad meid veel sügavamale.
Sinna, kust me tuleme.
See on meie psüühiline kodu – perekond, juured, lapsepõlve atmosfäär ja sageli ka see nähtamatu pärand, mida kanname põlvkondade kaupa.
Mõnikord näeme sünnikaardis hämmastavalt selgelt teemasid, mida inimene ise ei ole loonud. Need olid perekonnas olemas juba enne tema sündi.
Hirmud. Vaikimine. Sõltuvused. Kohusetunne. Kontroll. Kaotused. Saladused.
Aga samamoodi ka tugevus, vastupidavus, loovus, tarkus ja võime rasketest aegadest läbi tulla.
Me ei päri ainult perekonna haavu.
Me pärime ka perekonna ressursid.
Kodu, mida loome täiskasvanuna
Minu jaoks muutub see teema eriti huvitavaks siis, kui vaadata, millise kodu inimene hiljem ise loob.
Kas ta vajab vaikust või inimesi enda ümber? Kas kodu peab olema kindlus või koht, kust saab igal hetkel maailma minna? Kas ta kogub asju või vajab õhku ja avarust? Kas ta tahab elada mere ääres, keset linna, metsas või hoopis pidevalt liikuda?
Need eelistused ei pruugi olla juhuslikud.
Täiskasvanuna hakkame sageli looma endale seda sisemist kodu, mida meie psüühika vajab.
Vahel kordame lapsepõlvekodu. Vahel ehitame teadlikult selle täieliku vastandi.
Vari ei ole vaenlane
Siin jõuame Jungi ühe kõige olulisema mõtteni – varjuni.
Vari ei tähenda, et meis oleks midagi halba. Pigem sisaldab see neid osi meist, mida me ei ole õppinud nägema, tunnistama või endale lubama.
Emakompleksi puhul võib vari avalduda väga erinevalt.
„Ma pean kõigega ise hakkama saama.“
„Ma ei tohi kedagi alt vedada.“
„Kui ma ütlen ei, olen halb inimene.“
„Ma pean teiste eest hoolitsema.“
„Keegi peab minu eest hoolitsema.“
„Ma ei vaja kedagi.“
Kõik need võivad olla kunagi väga vajalikud ellujäämisstrateegiad.
Probleem tekib alles siis, kui vana strateegia juhib tänast elu automaatselt.
Jungi mõte individueerumisest tähendabki minu jaoks üha teadlikumaks saamist: mis kuulub päriselt mulle ja mida olen kandnud lojaalsusest oma perekonnale?
Sünnikaart ei mõista ema üle kohut
See on minu jaoks kogu teema juures väga oluline.
Astroloogiline sünnikaart ei ütle, kas meil oli „hea“ või „halb“ ema. Samuti ei ole sünnikaardi eesmärk otsida süüdlast.
Me näeme kaarti alati läbi enda kogemuse.
Kaks last võivad kasvada samas perekonnas ja kogeda sama ema täiesti erinevalt. Ühele tundub ema hoolitsev, teisele kontrolliv. Üks mäletab turvalisust, teine nõudlikkust.
Sünnikaart räägib eelkõige sellest, kuidas mina kogesin, mida mina vajasin ja millise sisemise maailma ma selle põhjal kujundasin.
Ja just siin muutub astroloogia minu jaoks tõeliselt väärtuslikuks.
Mitte ennustamise vahendina, vaid sümbolite keelena, mis aitab iseennast paremini mõista.
Teadlikkus annab võimaluse valida
Me ei saa muuta oma lapsepõlve.
Me ei saa muuta oma ema lapsepõlve ega vanaema lugu.
Küll aga saame märgata, milline osa sellest loost elab edasi meis.
Ja hetkel, mil midagi muutub nähtavaks, tekib võimalus valida.
Kas ma tahan seda mustrit jätkata?
Kas see kaitseb mind endiselt või piirab mind?
Kas see on üldse minu oma?
Ja võib-olla kõige ilusam küsimus:
Millise sisemise kodu tahan mina endale nüüd luua?
Astroloogia ei vabasta meid perekonna pärandist. Jungiaanlik psühholoogia samuti mitte.
Aga mõlemad võivad aidata meil seda pärandit teadvustada, mõtestada ja lõpuks teadlikumalt edasi kanda.
Sest meie juured mõjutavad meid alati.
Kuid juured ei pea otsustama, milliseks kasvab puu.
Kui soovid seda loengut järelkuulata ning lisaks minu kirjalikku analüüsi samas teemas, kirjuta mulle: lea@lamanagement.ee
Astroloog
Lea Adrikorn-Pruul
Comments