12. lugu - Kas Sa võitled varjudega või leiad rahu?

1. Põgenemine iseenda eest

Marge on alati tundnud, et temas on midagi seletamatut. Midagi, mida ta ei oska sõnadesse panna, kuid mis kummitab teda unenägudes ja vaiksetes hetkedes. Ta hoiab end alati tegevuses, et see tunne ei jõuaks pinnale – töö, kohustused, meelelahutus, sotsiaalmeedia, inimesed tema ümber. Ta ei jää kunagi üksi iseendaga.

Aga kui maailm vaikseks jääb – kui ta on voodis enne uinumist, kui tänaval pole kedagi, kui kell kolm öösel tekib hetk, kus pole midagi peale tema enda mõtete – siis kerkib midagi sügavat ja seletamatut esile. Hirm. Tühjus. Ärevus.

Ta tunneb, et midagi tema sees on lahendamata. Vanad valud, mineviku haavad, ebamäärased hirmud, mida ta pole kunagi päriselt läbi töötanud. Kuid selle asemel, et vaadata neile otsa, põgeneb ta taas – järgmise tegevuse, järgmise segaja, järgmise illusiooni juurde.

Aga mida rohkem ta põgeneb, seda suuremaks kasvavad tema varjud. Kas ta suudab kunagi nendega silmitsi seista?

2. Kohtumine varjudega ja sisemine vabadus

Teises maailmas, teises hetkes, valib Helen teise tee.

Ka tema tunneb seesmiselt midagi seletamatut – aga ta ei jookse enam ära.

Ühel päeval, kui ärevus ja rahutus tahavad teda üle võtta, otsustab ta mitte põgeneda. Ta istub maha, sulgeb silmad ja ütleb endale:

„Ma olen siin. Ma kuulan. Mis tahad sa mulle öelda?“

Ja just siis, kui ta on kõige rohkem valmis kuulama, hakkab ta nägema.

Ta näeb mineviku hetki, mis olid valusad, aga mille eest ta kunagi põgenes. Ta näeb oma hirme – mitte koletistena, vaid haavatud osadena endast, mis vajavad valgust ja armastust. Ta tajub, kuidas kõik tema sees on üks tervik, mitte lahusolevad tükid, mida peab parandama või parandama jätma.

Ta hakkab mõistma – ta ei pea enam varjude eest põgenema, sest just nende sees peitub tema vabadus.

Õppetund

Marge ja Helen on mõlemad rännakul läbi 12. maja sügavuse – üks püüab põgeneda, teine on valmis kuulama.

See astroloogiline maja ei küsi meilt, kas me tahame endaga kohtuda – see toob meid alati tagasi sinna, kuhu me kuulume: omaenda sisemusse.

Kui kaua me võime joosta? Kui kaua me võime eirata, et kõik, mida me kardame, tahab meid tegelikult ainult vabaks lasta?

See maja on lõppude ja alguste, unustuse ja mäletamise, hirmu ja vabanemise koht.

Vabadus ei tule põgenemisest. Vabadus tuleb sellest, kui me lõpetame võitlemise ja lõpuks lihtsalt… näeme. 

Kas sina oled valmis oma varjudele otsa vaatama?

Ole Ise Oma Elu Looja!

Armastusega

Lea