10.lugu - Suur kutsumus: Kas see on ainult laval või ka koduseinte vahel?

1. Ühiskondliku vastutuse kandja

Katrin oli noorest peale tundnud, et ta on loodud suurteks tegudeks. Ta ei saanud leppida väikese ja tagasihoidliku eluga – ta tahtis muuta maailma.

Tal oli siht, ta töötas ennast üles, kuni jõudis juhtivale kohale rahvusvahelises organisatsioonis. Inimesed imetlesid teda – ta esines konverentsidel, andis inspireerivaid kõnesid, allkirjastas olulisi lepinguid. Tema töö päästis elusid, muutis poliitikat ja tõi esile ühiskondlikke teemasid, mida varem oli ignoreeritud.

Aga selle tee varjukülg jäi varjatuks. Pidev vastutus, otsused, surve ja ka üksindus.

Mida kõrgemale ta tõusis, seda rohkem mõistis ta, et sellel teel on hind. Pikkadel õhtutel, kui ta vaatas oma hotellitoa aknast suurlinna tuledesära, tundis ta end vahel tühjana. Tema töö oli oluline, kuid ta oli midagi kaotanud – hetked oma lähedastega, lihtsa rõõmu väikestes asjades.

Kas see tee, mida ta oli valinud, oli tõesti ainuõige „kõrgem kutsumus“?

2. Pühendunud kodune looja

Samas oli Mari valinud teistsuguse tee. Tema kutsumus oli olla kodu süda, pere hing.

Ta oli pühendunud oma lastele, nende kasvamisele, toetamisele, õpetamisele. Ta oli see, kes märkas pisikesi muutusi nende silmades, kes teadis, millal nad vajasid kallistust või vaikselt kõrvale istumist.

Ta lõi oma kodu nagu turvalise pesa, kus kõik pereliikmed tundsid end hoituna. Tema päevad olid täidetud hoolitsuse, armastuse ja väikeste võitude ning väljakutsetega.

Aga mõnikord, kui ta kuulis, kuidas räägitakse „edukatest inimestest“, kes „muudavad maailma“, tekkis temas kahtlus: „Kas see, mida mina teen, on piisav?“

Ta vaatas, kuidas teised lõid suuri projekte, juhtisid ettevõtteid, reisisid mööda maailma. Ta armastas oma peret, aga vahel tabas ta end mõttelt: „Kas ma olen ühiskonna silmis piisavalt tähtis?“

Õppetund

Katrin ja Mari on mõlemad kutsumusega inimesed. Üks juhib suuri süsteeme, teine hoiab perekonda koos – aga kas kumbki neist on tegelikult tähtsam kui teine?

Ühiskond väärtustab sageli neid, kes on nähtaval, kuid igaühe panus on oluline.

Mari mõistis ühel päeval midagi olulist: tema töö ei olnud nähtav massidele, kuid see oli nähtav tema laste südametes, tema kodusoojuses, tema pere rahus. Tema kutsumus oli luua midagi, mida ei mõõdeta tiitlite või numbritega, vaid armastuse ja kohalolekuga.

Ja Katrin mõistis samuti – isegi kui ta oli laval ja suured rahvahulgad teda kuulasid, olid kõige olulisemad hetked siiski need, kui ta sai olla koos oma pere ja sõpradega, lihtsalt päriselt kohal.

Mõlemad teed on olulised. Mõlemad on kutsumused. Mõlemad loovad maailma.

Ei ole väikseid ega suuri elusid – on ainult elud, mis elatakse südamega.

Ole Ise Oma Elu Looja

Armastusega

Lea